welcome   home   www.robertalanjamieson.info   translations

UNGKANMAN

He waakins’im apo brisslin saand atwien waa’n’merkit kross.

Afoar’im da prosessjin haalts  læk afoar a firyattin myndin:

Is’ie noght firby a gætmærk,  is’ie syn-pawst, ir an annal,

wis’ie drappit hiejir      at da spliettin a’da gæt

fir a start, ir dan fir aatym?     Da korp’at stivvint

didna dee: sie du, he’s no hislæn.

Fiegirs athoot skjugs,    kassin næ riefleksjins

kærrie’im t’bie brunt

apo a koos a’kinnil-wid, shaarn an stræks a’holie-ojil,

ablo a hæp a’flooirs.

Is dis man ir dan a fysh?

Saal’ie tryv, ir gjing, wie’is paalbæjrirs      trow da grinnd?

His haands, shanks an haas     dir stakk ati’dir sæt

ati’dis æ stramp    at ay lentit’im ayont ien

an poof-wis-gien inata’is skjug    Da gills a’him frozzint a’hidmist bræth,

his skjug     still bed ahint‘im,   gule-yalloo

baalt doon læk a papa’s habiet, emptiet-oot

t’be trampit apo bie onie raagir’po da guttrie gæt

‘at gjings atwien oothoosis an haakir’s bøds.

Skjug, fiegir, klæs                  aa birssilt sam’is a lowin piktir

ati’da imiech a’him left ahint:          atill a luvie’s ien

skoitin oot fæ inatill a mirrirwirld apo’da hooswaa;

an in lappie-krætirs flughtrin atwien doontøm an lyght.

Noo he waakins him     a bodach     börrin sam’as plundir.

Da fjoonril-mærch                  atill’a slogh quhyit

                                      sikkis atill a tikk-settin taar.

da skriechin wiemin irna in vies,

bit dir oobin gowls laamint:  Yah-hoi! Ya-hoi! Yah-hoi!

Da kunggriegæsjin’s swalliet,          no ryght viev ati’da mirk,

trælin hint da pawlbærirs     læk a lang skjug-wæk         ir dan spjoom

eftir a krab ati’sjoormil.    Waakinin,   he sets’is fit

apo ært he nevir lippint        an hæsna myndit dis tym eddir;

venchirs ta möv’im    a kaaf reksin hit’s foarmist tym apo fowir hövs

ta bie slemst bie his middir’s tung.

Ryght awa da boadie-kærjir’s staand aff,          fir aa him stierin isna vies

ta da oonwaar ee,     bit oags athin’is bens læk staaks growin.

He’s bien lowsd apo saand          atill a skwær afoar a waa

An as a braa start passis                 he raisis hissel at last.

His skjug growes apo da waa      gaans sikkis’it wis a moo

sprett apo da skwær,

he puis da limms at irna        doon apo’im

rekks oot his haands        t’a aa ahint’im.

Noo, quhan he mynds’im

he hadds fæ troakin quhit’it wis’it broght’im hens,

da grie at drappit fæ’im       wie noght bit æ soalitrie toght.

Tentilie he lowsis’issel    fæ da dæth-tratch;

tentilie he skoits       da wy a’da imiech an da skjug

                                                          he left ahint’im:

a wyf an twa doghtirs, a pierie laad a’fyv

an his aald middir still t’da foar,

læk’it wis a ekko kummin iensmær till hit’s voyis,

apo da broo a’da burn

quhar da boadie-ess wis strewin.