ÄRATUNDMINE
MÄETAGUSEL (Recognition. `The Back of the Hill)
Kohtasin oma vanavana
vanavanavanavanavanaisa,
kes ikka veel elas vanas talumajas,
mida nimetatakse Mäetaguse taluks.
See on külakolgas, kus tänapäeval ei käida.
Ta oli raugariibakas, kõver kui kreeka ee,
aga ometi oli ta näol lai hambutu naeratus.
Küllalt naernud, pöördus see pisike pikt minu poole.
See oli hullem kui hollandi keel,
veidram kui fäärlaste kõnepruuk.
Ma ei mõistnud sellest ainustki sõna.
Tuhnisin tükk aega oma mälus
ja mulle tuli meelde värsirida Vagalaandi luuletusest:
“Kwarna farna, faedir? Kust sa tuled, kuhu lähed, isa?”
Ta oli kõike muud kui noor, aga minu sõnade peale
välgatasid ta silmad noorust. Neis lõõmatas
äratundmine. Ta teadis küll, kes ma olen.
MAKETI-PISENDUS (Diminuition)
Neid tillukesi popsikohti küll
ja tibatillukesi saunikuonne,
mille ümber on tibatillukesed lambad
ja tibatillukesed ponid.
Vaata, kui pisikesed on Shetlandi veisedki,
kui pisitilluke on see kass, kes sügab end.
Oi neid tibatillukesi maju
ja tibatillukesi inimesi,
kes vahetavad tibatillukesi sõnu,
mis sisaldavad tibatillukesi muresid
nagu see, et
kas me suudame oma lapsed ära toita
või see, et
kas Kanadas hakkab meil paremini minema kui siin?
ERALDIOLEK (Isolationism)
Ta elas üksildases orus, teedest kaugel.
Pikk ja kurnav oli teeni jõudmine või kojutulek.
Küüned kui klambrid, ronis ta mööda kaljusid,
alistas kõrgusi kasvõi lõbu pärast,
pani linnupesades piiksuvatele linnupoegadele käpa peale
ja püüdis varjulistes vetes põhjaõngega kala.
Ta keel põlgas
säärast toitu,
mil polnud mere mekki man.
Aga ühel päeval leidis mees, et sool oli otsas
ja ta otsustas ümber saare poodi purjetada.
Tuli välja, et alevis ei tundnud ta enam ainustki
inimest,
polnud tuttavaid nägusidki,
kõigil olid võõramaa hilbud seljas
ja kõik nad padistasid šotlaste keelt,
mida tema polnud enne kuulnudki.
Ta läks tagasi koju ega tulnud sealt enam välja,
ei teadnud enam keegi peale lindude, et ta on olemas.
Tänapäeval on ainult lindudel ja lilledel
nende õiged nimed alles.